Kuumuse eemaldamiseks on tavaliselt vaja suuri metallist radiaatoreid või ventilaatoreid. Teine puudus on see, et need on suured ja rasked. Positiivne on see, et lineaarse toiteallika komponendid (välja arvatud trafod) käsitlevad ainult madalat pinget ning väljund on väga stabiilne ja müravaba. Toiteallikate ümberlülitamine töötab väga erinevalt: selle asemel, et muuta üleliigne elektrienergia soojuseks, lülitatakse see toide kiiresti sisse ja välja. Lülitoiteallikas muundatakse vahelduvvoolu sisend kõrgepinge alalisvooluks ja seejärel lülitatakse toiteallikas sisse ja välja tuhandeid kordi sekundis, lülitusaega hoolikalt kontrollides, nii et väljundpinge oleks keskmiselt kuni soovitud väärtus. Teoreetiliselt ei raisata elektrit, kuigi praktikas oleks efektiivsus 80–90%. Lülitatavad toiteallikad on tõhusamad, toodavad vähem soojust ning on väiksemad ja kergemad kui lineaarsed toiteallikad. Lülitatava toiteallika peamine puudus on see, et see on palju keerukam kui lineaarne toiteallikas ja seda on palju raskem projekteerida. Lisaks on komponendinõuded kõrgemad, mis eeldab, et transistorid suudavad lülituda suurel kiirusel suure võimsusega. Lülitid, induktiivpoolid ja kondensaatorid toiteallikates võivad olla paigutatud mitmesse erinevasse konfiguratsiooni (või topoloogiasse), nimedega näiteks buck, boost, flyback, forward, push-pull, half-wave ja full-wave.
